Pühapäev käisime rannas, mängisime ookeanis digeridood. Nii ilus ja lihtne. Ronisin kivide otsa, Mayinka magas reisiväsimusest, puhusin pilli koos ookeaniga. Idüll missugune. Õnn, see tuleb diafragmast.Aga täna sain ookeaniga sõbraks. Kui lained korraks rannast eemaldusid, viskasin tõusva kuu valguses, märjal liival hundirattaid. Imekaunis. Tundsin rõõmu ja Äratundmist- esimest korda. See oli maagiline.
Tagasiteel, hiilis aga bussis mu kõrvale istuma R_Reaalsus. Kuna nii ilus kogemus seljataga, ei ajanud ma teda minema, vaid kuulasin, mis tal öelda on.
Ja tõde on, et peale selle, et olla tubli koolilaps ja endasse positiivset energiat koguda, pean seisma silmitsi samade küsimustega, millega kõik ja koguaeg. Sest mul pole elamiseks mitte mingi ime läbi piisavalt ressurssi.
See koolikõrvalt töötamine on üks paras pusimine (viimane kord lõppes see sellega, et mul jäi koolis läbimata 8 kursust O.O (okei, ma olin armunud ka)). Seekord ei oska ma ka keelt. Aga süsteem näeb vist ette, et kui ei saa hakkama, siis pead veeeeeeeel rohkem pingutama või kõik pikalt saatma :D.
Mõnevõrra on siin lihtsam, sest peale rasket töönädalat paistab päike ning on võimalik puhata. Ma näen, see on inimestele siin kergem. Ning kogu üleüldine energia on sõbralikum ja toetavam.
Kuid välismaalased peavad käima mööda bürokraatiat, et kinnitada elukohti ja saada mustvalgeid pabereid enda eksistentsi kohta. Ja bürokraatia tekitab igal pool stressi. Kuid päike (p)aitab.
Aga tere reaalsus. Kuid senikaua kuni sügavalt hingata saab, on kõik ilus :)
No comments:
Post a Comment